Asko vaatab mulle alt üles. Rada enam pole, ronime kaljude vahel, ilm on veel ilus.

Kristo samast praost üles ronimas

Need on Bristlecone männid, maailma vanimad puud. Metsaalune on käänuliste juurte, lagenud tüvede ja iidsete jändrike sigrimigri.

Bristlecone männid harjal, umbes 3100 m

Mäekülgede peal on kummaline, kohati põlenud mets.

Kristo sadulal, 3430 m. Siit muutus maastik järsult, alpiaasade ja puude asemel tuli lage klibune nõlv.

Asko sadulal, taga Charleston Peak. "Vasakul" on alles päike, aga paremal tekivad pilved.

See lauge künkake ongi Charleston Peak. Maastik selle ümber on puha lage. Ees ootab 100m langust ja siis viimane tõus.

Klibu ja rada

Klibu. Ei ole eriti järsk, aga nii kui rajalt kõrvale astud, variseb alla. Kõndida on seda mööda väga tüütu. Õnneks oli igal pool rada ees.

Viimased tõusud läksid kõigil väga nobedalt. Paremal pool on paista äikesepilve serv.

Lennukirusud, 1955. aastal alla kukkund Lockheedi C-54. Miks neid sealt ära pole viidud?? Tähtis sõjaväeline värk ju, ehkki vana, Nad on otse raja kõrval.

Asko, tipust meeter-paar allpool

Asko tipus, sätib kaamerat

Sealtkaudu läheb North Trail, plaanisime seda mööda alla minna, aga äikesega küll ei taha!
Pärast selle pildi tegemist tuli äike ja rahe peale, me panime allapoole jooksma ja ei teinud pilte enne kui pool kilomeetrit allpool. Enesealalhoiuinstinkt ei lase sellises olukorras fotodele isegi mõtelda mitte.

Nüüd oleme juba pikalt laskunud, rahe ja vihm ja äike on möödas. Org on aga endiselt vihmavines.

Jõesäng metsas

Puu, taamal üks veidi kaljusem mäekene

Seesama kaljusem mäeke, ilma puuta

Asko piilub ettevaatlikult üle ääre

Vaade kaljuservalt alla

Catherdal rock (vasakul), Echo rock (paremal)

Mina tipus, mastist viisakal kaugusel